Muinasjutt vastu
tõelisuse betooni
õhtune õitseng

Üleskäigutrepp
samas allakäigurada
valikute tee

Meekullas vastu
tuhmja tuha olemust
südames tiib lööb

Erk hetk kaamoses
saab lõputu loomine
valust valguseks

Läbi aegade
kohatult kokku uueks
puhastustules

Jäise hingega
naise mõtetest õhkas
lukku soojuse

Ka eluteatris
entracte lööb aja kinni
maskid puhkavad

Öö tume vari
üle valguse heidab
pimedad mõtted

Elu algus on
samas kus tema ots
lõputu algus

Helendav ilu
kuuma mürgi toob verre
käega katsudes

Pildikesi kevadisest päälinnast...

Need on seltsimehed naerukajakad. Lärmakad, alati hulgim koos ja kisa-kära-plirts-plärts saatel. Tuletavad oma käitumisega meelde ideaalseid punaslaavi külapeolisi.


Kõige ilusam pühadejänes. Jäetud kellegi tundmatu kunstniku poolt Pirita rannale rõõmustamaks linnarahvast.


Esimesed on juba oma ninad päikese poole sirutanud, isegi linnas...

Rõõm algusest, ajatust, loomisest...

Et siis värvilist rõõmu!

On ilmas asju imelisi....

Jäin mõned päevad tagasi mõttesse, et on ikka imeline see ilm, kus me elame.
Mõnel pool on laevad jääs ja silmapiiri ulatuses on valev valgus; teisal jällegi on õites kirsipuud ja roosa kuma muudab õhu imeliseks.
Ja kuskil sajab troopilist vihma ja samal ajal teises kohas hingab väike tüdruk käpikul lumeräitsaikaid veeks.
Imeline maailm. Kui me oskaks vaid seda imet näha. Hetke talletada ja eneses hoida. Mitte kaduda ära igapäevasekelduste tühise kuid tugeva keltsa sisse.

Aasta uus - 2 ja 0 ja 0 ja 6

Aga inimesed on ikka endised. Ei aastatega kasvanut hetkega ümber tee ja ega nad tegelikult taha ka. Seda ümbertegemist/olemist. Eks see ole selline sotsiaalne mäng ja enesepettus: Sellest aastast hakkan/saan/olen.
Muutumiseks pole vaja kalendris lehte keerata. Muutumiseks on vaja sisemist tungi ja tahtmist muutuda. Tegelikult ajavad asja ära ka viha, surmahirm ja sugutung.
Loodetavasti lõppevad ennastpetvad uuendushood jaanuari esimese dekaadiga ära.